EDUARD TASKA
(1890-1942)

Eduard Taskat võib pidada Eesti professionaalse nahakunsti alusepanijaks. Temas olid ühendatud loov kunstnik ja edukas eraettevõtja, organisaator ja oma ala entusiast, kes viis sellealase õppetegevuse kindlale alusele ja lõi tehnilise baasi laiemaks tootmistegevuseks, mis tingis nahakunsti kiire arengu Eestis.

Eduard Taska sündis 1890.a. Konguta vallas Tartumaal. Erihariduse sai Ungeri töökojas Tartus. Samal ajal õppis Kristjan Raua juures maali ja joonistamist. 1909.a. siirdus Pariisi õppima, täiendas end Münchenis Anton Braito ateljees, kus tõenäoliselt küpseski otsus tegelda köitekunstiga püsivamalt. 1912.aastal siirdus Peterburi, kus algul töötas Mihkel Ulemanni töökojas, hiljem rajas oma töökoja.

1916.aastal asutas E. Taska Tallinna Kunsttööstuskooli raamatuköite ja papitöökoja, 1923. a. novembris alustas tegevust õppetöökoda, mille kõrvale avas 1933.a. ka tööstuse. Algul oli Taska ise kõigi üksiktellimuste kavandite autor, 1924.a kutsus ta tooteid kujundama graafik Günther Reindorffi. Nahatööde kujundus põhines enamjaolt etnograafiliste motiivide rakendamisel, eeskujuks olid lillornament ja geomeetriline vöökiri. Taska teeneks võib lugeda ka lõiketehnika taaselustamist ja moderniseerimist, millega pandi alus mitmekesisema värviskaala kasutamisele, mis seni oli peaaegu monokroomne.

1930.aastate algul kujuneb välja E. Taska töökoja toodete uus laad. Muudatusteks andsid tõuget nii eesti kunsti üldine ageng kui ka Lääne-Euroopa eeskujud (Taskal olid tihedad sidemed Prantsusmaa, Saksamaa ning teiste tarbekunstis juhtpositsioonidel olevate riikidega). Suundumuseks oli liikumine lihtsuse, asjalikkuse ja otstarbekuse poole. Rahvakunstimotiivid asendusid geomeetrilise laadiga, iseloomulikuks said lõikuvad ja kaarjad jooned, hiljem lisandus asümmeetria. Lõiketehnika taandus käsitrüki ja kuldamise ees.

Esile tuleb tõsta E. Taska töökoja toodete tehnilise teostuse korrektsust, mis viisid nahakunsti eesti tolleaegse tarbekunsti esirinda ja äratasid tähelepanu ka Euroopas.

Oma toodete väljavedu alustas Taska 1926.aastal. Kaubanduslikud sidemed olid tal Prantsusmaa, Inglismaa, Belgia, Rootsi, Soome, USA, Šveitsi jt. maadega. Suurimaks väljaveomaaks oli Holland koos oma tolleaegse koloonia Jaavaga.

1920.aastate teisest poolest alates võttis Taska järjekindlalt osa rahvusvahelistest näitustest. 1937.a. osales Taska Pariisi maailmanäitusel, kus talle omistati kõrgeim auhind - grand prix.

Viimane teadaolev välismaise kriitika hinnang Taska tööde kohta pärineb Pariisi dekoratiivkunstnike näituse päevilt 1938.aastast. Prantsuse kunstiajakiri "Les artistes d'aujourd'hui" kirjutab: "See meister-raamatuköitja pani Kunstnike-dekoraatorite salongis välja väga kauneid elegantses ja peenes stiilis valmistatud töid. Nende heast, painduvast ja siledast materjalist köidete juures tuleb hinnata tähelepanuväärselt täiuslikku tehnikat. See on võimaldanud valmistada kunstiteoseid, mis mitte ainult paeluvad vaadet oma plastilise väärtusega, vaid tekitavad peagu aistilise mulje, nii suurepäraselt on nahk välja töötatud ja nii pehme käe puudutusel. Taska oli esitatud ka Balti riikide paviljonis Pariisi maailmanäituse ajal väga kauniste töödega ja asub Eestis mõõduandval seisukohal niihästi kunstiteoste loojana kui ka kunstiõpetajana … Taska, kes on õppinud Pariisis, Münchenis ja Peterburis enne maailmasõda, näeb oma jõupingutuste tulemusena suurt menu, mida täiel määral väärivad ta algupärased ja võrratult kaunid loomingud."

Seoses nõukogude okupatsiooniga konfiskeeriti 16.juulil 1941.a. E. Taska varad ja ta suunati Venemaale vangilaagrisse.Tema peamiseks süüks oli Saksa saatkonna külastamine kahel korral, mida Taska ise põhjendas ärialaste suhetega.
Väike paberileheke toimikus fikseerib E. Taska surma 7.märtsil 1942.
21.mail 1958 aga lõpetati Taska kriminaalasi kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

Refereering K. Kirme "Eesti nahkehistöö" ja E. Valk-Falk "Eduard Taska ja eesti köitekunst" põhjal